Oli aasta 1934. New Yorgi börsi „must teisipäev” 1929. aasta 29. oktoobril oli kogu maailma majanduse arengule oma jälje jätnud. Rootsi ei olnud siin mingi erand, lisaks andsid end tunda kodumaise Kreugeri krahhi järelmõjud. Praegu nimetatakse sellist olukorda majandussurutiseks, toona öeldi selle kohta depressioon. Töötuse tase oli kõrge, vaesus laialt levinud ja sündivus madalam kui kunagi varem. Sellel karmil aastal sündis väikeses Edsväras Karl-Erik Bender.
Edsväras, mis tollal oli umbes 700 elanikuga kihelkond, oli tollal umbes kuus külapoodi. Kõige väiksema neist oli Bolanders, mille asutajateks olid Karl-Eriku emapoolne vanaisa ja vanaonu. Üpris varsti oli selge, et väikese poe juhatamine ei ole vendade Benderite unistuste töö. Juba väga varakult tajus Karl-Erik, et temale on see hüppelauaks tulevikku: koht, kust saada kogemusi ja koguda stardikapitali. Kuid kuhu saadud raha siiski investeerida?
„Toidukaupadega tegelemine oli tõtt-öelda käepärasem, kuid läks teisiti – ja läks ju päris hästi!” Karl-Erik Bender, ettevõtte asutaja.
1960. aastate tsentraliseerimise käigus suleti kohalik meierei. Karl-Erikul oli mõte, mida vana meierei valdustega peale hakata. Elades põllumajanduspiirkonnas ja teades üht-teist toidukaupadest, oli tema esimeseks mõtteks sügavkülmutatud valmistoitude tootmine. Sügavkülmikud olid just Rootsi kodudes populaarsust kogumas ja Karl-Erik nägi siin head võimalust.
Kuid siis tõi Gunnar Svensson, Karl-Eriku trummarist sõber Anders Meijersi orkestris, talle pähe hoopis uue mõtte. Gunnar töötas päeviti Grästorpi betoonitehases ning tema arvates oli betoon tulevikumaterjal. Ta oli näinud katusekivide tootmise masina müügikuulutust ning näitas seda ka Karl-Erikule. Idee leidis viljaka pinnase ja vennad Benderid suundusid Stockholmi, et pidada läbirääkimisi masina tootja Tellett-Pannaniga. Karl-Erik arvestas kiirelt välja, et ettevõtte kasumlikkuse tagamiseks piisab sellest, kui müüa üks katus päevas. Tema isa Knut oli veendunud, et Karl-Erik on edukas müügimees ning tehing saigi teoks.
Katusekivimasin töötas laitmatult. Sellest hoolimata tuli sissetuleku saamiseks palju vaeva näha. Isa Knut vastutas tootmise eest ja hoolitses selle eest, et iga kolme minuti tagant jõuaks segumasinasse seitse kotitäit rasket tsementi. Karl-Erik sõitis mööda maakonda ringi ja tegeles müügitööga. Ta peatus iga teel nähtud ehitusplatsi juures ning naases koju aina mahukamate tellimuste vihikutega.
„Kui inimeste vaheline keemia toimib, on võimalik luua püsivaid, mõlemapoolselt kasulikud suhteid – nii lihtne see ongi.”
Üks esimesi suuremaid tellimusi tuli ühelt koolilt Gothenburgi piirkonnas. Rootsi näitustekeskuses nähtu põhjal tellis kool ei rohkem ega vähem kui 125 000 katusekivi. Seda oli palju rohkem, kui tehas toota suutis. Naeratus näol, tellis Karl-Erik katusekivimasinaid juurde. Lumepall oli hakanud veerema.
Perekond on ettevõtte arengu juures alati olulist rolli mänginud. Bendersit juhib ja omab endiselt Benderi pere. Karl-Erik on juhatuse esimees ning tema poeg Ove, olles ka ise tehases töötanud, sai 1996. aastal ettevõtte tegevdirektoriks ja kogu ettevõttegrupi juhiks. Leheküljelt „Benders” leiate slaidiesitluse, kus on rohkem infot ettevõtte arengule oluliste verstapostide kohta.
